Silikaatvärv

Klassikalist silikaatvärvi või mineraalvärvi ümbritseb kõrge kvaliteediga kujunduse ja vastupidavuse müüt. Selle põhjuseks mineraalse sideaine vesiklaasi ning silikaatvärvi rikkalik kasutamine silmapaistvatel, iseäranis varase kaasaja ehitismälestistel.

19. sajandi lõpus pakkusid vesiklaasipõhised maalimis- ja värvisüsteemid välja uue peatüki värvikeemias ja -tehnoloogias, kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt adekvaatse vahendi kunstiliste fassaadide pikaealiseks ja ilmastikukindlaks loomiseks.

Vesiklaas on põhimõtteliselt vees lahustunud klaas. Tuleb eristada kaaliumvesiklaasi ja naatriumvesiklaasi. Värvide valmistamiseks sobib eranditult ainult kaaliumvesiklaas (värvivesiklaas). Silikaatvärvi kuivamine toimub vee aurustumisel ning õhust süsinikdioksiidi sidumise teel. Selles protsessis vesiklaas „kivistub“ ja seob pigmendid aluspinnaga.

Et sel viisil ei tekiks „ülekõvenenud“ pindu, tuleks silikaatvärvidega värvida ainult eelnevalt tugevaid krohvialuspindu. Silikaatvärvid kuuluvad üleüldse kõige enam difusioonile avatud värvide hulka. Fassaadidel kasutamiseks on need enamasti hüdrofoobsed. Üldise erandi moodustab kasutamine pinnakattena kandesõrestikehitiste vahepindadel. Kaasaegsete sisesoojustussüsteemide pinnakattena, see tähendab süsteemide, mis tuleb kujundada läbivalt kapillaaraktiivsetena, on silikaatvärvid lubivärvide kõrval valiku keskmes.