Betoon on meie aja üks kõige sagedamini kasutatav ehitusmaterjal. Üha rangemaks muutuvate nõuete tõttu sai sajandeid tuntud kolme-aine-süsteemist (täiteaine, vesi, tsement) üks süsteem, mis täidab betoonilisandite ja -lisaainete kasutamisega kaasaegse ehitamise nõuded. Pulbriliste ja/või vedelal kujul betoonilisandite kasutamine mõjutab püsivalt värske ja tardunud betooni omadusi olenevalt toimegrupist. Ühe või mitme lisandi kasutamisel peab betooni valmistaja tõendama esmakontrolliga nende tõhusust.
Voolavust parandavate vahendite toimegrupi (FM) betoonilisanditel on värskele betoonile vedeldav toime. Nende lisaainete toimeaeg oleneb temperatuurist ja on umbes 30 minutit. ZM FM kasutamisega saab vähendada veesisaldust jääva konsistentsi juures või suurendada töödeldavust jääva veesisalduse juures.
Aeglustite toimegrupi (VZ) betoonilisandid pikendavad aega segamise ja värskest betoonist kivinevaks betooniks ülemineku vahel. Sellega seotud värske betooni pikem töödeldavusaeg on vajalik kõrgetel temperatuuridel standardile vastava paigaldamise ja tihendamise tagamiseks. Massiivsetes ehitusdetailides tagatakse VZ kasutamisel üksikute betoneerimiskihtide tihendatavus.
Tihendusvahendite (DM) toimegrupi betoonilisandid vähendavad betooni kapillaarset veeimavust ja võivad betoonile anda vetthülgavad (hüdrofoobsed) omadused. Kõrge veeimavustakistusega betooni juures tuleb täiendavalt jälgida nõudeid DIN EN 206-1 / DIN 1045-2 ja DAfStb – direktiivi järgi.
