Katmine

Juba antiikajast on tuntud värvkatted ja värvielemendid ehitistel ja kujudel. Neid kasutati (ja kasutatakse) ühest küljest kujundusvahendina ja teisest küljest kaitse- ja kulumisvastase kihina. Arvestades emissioonist tingitud murenemiskahjustusi on viimastel aastakümnetel suurenenud kaitsefunktsiooni tähtsus – iseäranis ehitisi kahjustava niiskuse eest.

1964. aastal võttis „Mälestiste ja ansamblite konserveerimise ja restaureerimise harta” („Veneetsia harta”) rahvusvahelisel tasandil ajaloolise ehitussubstantsi kohta vastu siduva dokumendi. See seab kesksed tegutsemisjuhised kõigile ehitiste muinsuskaitsega seotud tegevustele ja defineerib muuhulgas nõuded kasutatavatele ehitusmaterjalidele. Nii soovitab see kasutada mälestise kindlustamiseks kaasaegseid konserveerimis- ja konstrueerimistehnoloogiaid (ainult siis), kui traditsioonilise tehnoloogiad osutuvad ebapiisavaks ja kui kaasaegsete konserveerimis- ja konstruktsioonitehnoloogiate tõhusus on teaduslikult tõendatud ning praktiliste kogemustega ära proovitud (art 10).

Ülekantuna ehitusmaterjalide ja ehitiste kaitsevahendite valdkonnale selgitab see nõue, miks ehitiste muinsuskaitses näiteks ajalooliselt kasutatud sideained saavad tihti eelise uute „kaasaegsete“ sideainete ees. Lisaks sellele tulenevad Veneetsia hartast nõuded

• ümberpööratavusele (iga meede kujutab endast sekkumist originaalsubstantsi, seda tuleb seetõttu piirata miinimumile ja see peab olema uuesti kõigiti „remonditav” või omama „võimalust konserveeriva sekkumise hooldavaks kordamiseks”.)
• ja autentsusele (mälestise „ehtsust“ tuleb meetmega mõjutada nii vähe kui võimalik.). Tihti esineb nende „muinsuskaitsealaste eesmärkide“ ja tehniliselt optimaalse variandi vahel konflikt. Täiendavalt sisaldab konfliktipotentsiaali käsitöönduslik nõue, et tuleb kasutada teatud kindlaid materjale või sideaineid.